Sõltumata masti asukohast (maa peal või hoonel) ei ole alla 50 meetri kõrguste rajatiste puhul vaja neid sõjaväelennunduse pädevale järelevalveasutusele teatada (tsiviillennunduse puhul on see künnis 100 meetrit). Õiguslikuks aluseks on infrastruktuuriministri 25. juuni 2003. aasta määrus lennutakistuste teatamise ja märgistamise korra kohta (Seaduste Leht nr 130, punkt 1193). Siiski tasub meeles pidada, et vastavalt kõnealuse määruse § 26 lõikele 1 tuleb üle 10 meetri kõrgune mast märgistada kõige ülemisel tasandil madala intensiivsusega takistustulede abil (tüüp A vastavalt määruse 2. lisale).
Olukord on teine, kui kavandatav investeering piirneb lennundusrajatistega või asub maandumisrajal (lennukoridoris). Sellisel juhul on vajalik kokkulepe asjaomase asutusega, sõltumata kavandatava masti kõrgusest. Omavalitsustel on kasutada kaardid, millel on märgitud erinõuetega hõlmatud lennuvälja ümbruse tsoonide ulatus. Kokkuleppes on täpsustatud üksikasjad, mis puudutavad konstruktsiooni värvimise ja valgustusmärgistuse kohustust.